TÕU AJALUGU

Siiditerjer on julge, sõbralik, haruldase sinise siidise karvkattega, kaunistatud erk-punaste tan - märkidega.

Austraalias ja Suurbritannias on tõu nimetus austraalia siiditerjer, Kanadas- Silky toy- terrier.

Kartes, et tõugu võidakse segi ajada austraalia terjeriga, otsustasid U.S.A. koerakasvatajad 1955.a. tõu nimetusest välja jätta sõna “austraalia”.

Siiditerjeri kodukoht on Austraalia linn Sidney. Erinevalt sellistest tõugudest nagu kelpie, austraalia karjakoer ja austraalia terjer, kes on töökoerad, loodi siiditerjer just kodukaunistuseks.

18. sajandi lõpul oli Austraalia “koloonia”. Britlased asusid sinna farmerite, kaevurite ja kullaotsijatena lootuses alustada uut elu. Tihti võtsid nad kaasa ka oma koerad. Nende neljajalgsete pereliikmete hulgas oli palju terjereid.

Arvatavalt olid need tõud: must-pruun terjer, šoti terjer, dandie dinmont ‘I terrier, ja skye terjer, samuti teised kuulsad- vanad tõud Šotimaalt ja Inglismaalt nagu cairn terejer, iiri glen of imaali terjer ,norwichi terjer ja norfolki terjer.

Dandie Dinmont Terrier

Skye Terrier

Cairn Terrier

Omanikud hindasid neis ennekõike vastupidavust,teravust ja julgust. Koerte töö oli rottide , madude ,hiirte hävitamine ning majapidamise valvamine. Neid terjereid paaritati omavahel süsteemitult. Peamiseks loeti nende heade tööomaduste säilitamist. Alles mõne aja möödudes otsustati välja aretada ka kindlaid tüüpe.

Australian Terrier

Australian Terriers

Niisiis esivanem, ennekõike sinise värvusega ning punaste märgistega austraalia terjer – kuum segu parimatest Põhja-Inglismaa ja Šotimaa terjeritest , omades käepärast ka austraalia karmikarvalist terjerit , mis sel momendil ei omanud erilist tähtsust . Andmaks sinisele ja kuldpunasele värvusele intensiivsemat värvust, paaritati neid suurekasvuliste yorkshire terjeritega.

Yorkshire Terrier

Pesakondades hakkasid esinema kutsikad nii karmi kui ka siidise karvkattega. Täpselt pole teada, kas siiditerjer oli planeeritud omaette tõuna või oli ta juhuslik tulemus yorkshire terjeriga paaritades.

Tõu ajaloo uurijad kinnitavad, et austraalia terjeri ja siiditerjeri juured said alguse Tasmaanias. Seal aretati must-pruune terjereid jahipidamiseks, kaitseks ja ennekõike maopüügiks. Samuti on teada, et Mr Mack-Arthur Little tõi Tasmaaniasse emase , keda ta paaritas dandie dinmont’I terjeriga.

Black & Tan Terrier

Hiljem alustas ta Sidneys sama paari järglastega süstemaatilist siiditerjerite aretustööd. Sellega on ka seletatav tõu nimetus “Sidney terjer”. Samas linnas loodi ka tõuklubi, milline omakorda koostas tõu standardi. Sidney Silky oli meeldiv, miniatuurne. Isase kaaluks kujunes 2,5 kuni 5,5 kg, kõrguseks 22,5- 25 cm.

Sidney järel loodi Victorias ( nüüdne Melbourn) 1909.a. oma klubi ning töötati välja oma standard. Kuid tõule anti uus nimetus “ Victorian terrier”. Seega kujunes välja kaks klubi, kelledel mõlemal olid erinevad standardid. Põhiliseks erinevuseks oli kaal ja kõrvade asetus.

Sidney standard nõudis, et koera kaal peab olema rohkem kui 2,7 kg ja vähem kui 5,4 kg, kõrvad ainult püstise asetusega.

Victoria standrad jagas koerad kahte rühma kaaluga kuni 2,7 kg ja 2,7- 5,4 kg. Kõrvad võisid olla nii püstised kui ka rippuvad. Vaidlus standardi üle kestis kümneid aastaid.

Samal ajal hakkasid siiditerjerid silma Austraalias asuvatele sõjaväelastele. Väike koerake sinise siidise karva ja terjeri iseloomuga jättis neile väga sügava mulje. Nad täheldasid mugavat suurust, armsat välimust ja väljendusrikkaid tumedaid silmi. Nende poolt viidi koeri Indiasse kodusteks lemmikuteks. Pärast Teist Maailmasõda importisid ameeriklased siiditerjereid oma kodumaale. Ameerika koerarahvas sattus neist koheselt vaimustusse, tõu populaarsus kasvas kiiresti.

1959.a. kinnitati siiditerjer Ameerika Kennelklubi poolt. Standardite erinevus tekitas aga ebakindlust nii kasvatajate kui ka asjaarmastajate seas. Selle tulemusena otsustati USA.-s kinnitada oma standard. See äratas lõpuks ka austraallased. Alles 1955.a. sai tõu ametlikuks nimetuseks austraalia siiditerjer, ning 1959.a. märtsis kinnitati rahvuslik standard, kus oli kaalu piiranguks alates 3,6 kuni 5,4 kg.

Ameerikas ja Euroopas hakati seda tõugu nimetama, erinevalt Austraaliast, Siiditerjeriks.